Ugrás a tartalomhoz Lépj a menübe
 


2019.04.07

JUUDIVIHA 3.

Kuigi vist ligi miljon paljulubavat üllatust on paljude tundide ja hulga minutite jooksul mu Ungaris viibimise aja jooksul minu hingemaailma rikastanud, siiski julgen ma väita, et üksnes vähe – kõigest paarsada tuhat – ebameeldivust oli mul õnn oma siin viibimise hetkeil läbi elada seejärel, mil ma autostopiga lasksin ennast sõidutada selle ilusa maa maanteedel, ja siis kukkus nii välja, et nägin ka esmakordselt siinse riigi parlamendihoonet Doonau jõe kaldal. Mõnusalt ja üleolevalt naersin – muidugi mitte omaenda laitmatu moraalse palge pärast –, kui kuulsin Gellérti nime kandvast itaalia piiskopist, kelle paganaungarlased kristluse peale väga vihaseks saades tõlla külge kinni sidusid ja siis paarsaja meetri kõrguselt järsult mäeveerult alla veeretasid. Kuna vintske hingega papp veel seejärelgi ära ei surnud, peksid nad lihtsalt preestri vastu kaljut surnuks. See pidanuks olema õppetunniks nendele kristlastele, kes uuesti tahaks tulla uhkeid paganaid ristiusku pöörama. Mu oma hingele tundus see julm pajatus vägagi lähedane olevat, sest mulle tuli kohe meelde üks teine samas vaimus jutustatud lugu omaenese rahva ajaloost. Nimelt teatas Läti Hendrik, et 13. sajandil võtsid paganaeestlased kinni ühe Theodorich nime kandva munga, kelle saatus hobuse kätesse – täpsemini jalgadesse – sai antud. Meie paganlikud esivanemad panid munga hobuse selga ja otsustasid, et kui neljajalgne elajas astub üle tema jalge ette asetatud oda parema jalaga, siis võivad nad munga rahuliku südamega maha tappa – kindel, et neile oleks asjade taoline kulg eriti meele järele olnud, sest vend oli tõenäoliselt priske ja lihav nagu mullune põrsas –, sest just see oleks ka jumalate tahe. Kui aga loom vasak jalg ees läheb risti üle piigi, siis lasevad mungal vabalt minna – küllap Taara taat osustab sel juhul niimoodi. Noh, juhtus, et elukas vasakut jalga kasutas üle oda astumiseks. Seepeale laskus munk põlvili ja tänas taevast Isa ja tema poega Jeesust, et vabaks sai.

Aga mis juhtus Ungaris… jajah, ka Ungari – Magyarország – on tegelikult minu jaoks üks muinasjutumaa, ja ka tema ilmastik tõotas vahemeremaadele iseloomulikku meeldivad kliimat. Ja kui ma siis Slovakkias, Bánréve piiripunktis, astusin üle riigipiiri, ümisesin ma endamisi ühte teatavat „Eedeni aed” pealkirja kandvat laulu ungari keeles, aga eesti antsendiga, ning kõik see värk tundus olevat nagu mingi narkootikum – kuigi seaduse silmis legaalne ja ilma mingisuguste järelmõjudeta. Varsti maitsesin ma Vecsésis ja ka Dunaföldvári lähedal esimest korda traadil väänduvatel viinapuu okstelt viinamarju, mida ma ei pidanud ostma ei supermarketist ega turult.

Siis aga juhtus jälle midagi hirmu tekitavat. Kiireneval tempol hakkas Ungari üha enam sarnanema, jälle muidugi üksens liialdus, Afganistaani või Tšetseeniaga, kus mistahes ajahetkel võib lõhkeda mõni pomm. Harjumatud sündmused hakkasid ennast ilmutama Ungarimaa tänavatel ja muutusid 2006. aastast epigrammatilise ajavahemiku vältel lausa igapäevasteks. Siiani poleks harvaesineva tõenäosusega keegi võinud öelda, et täna-homme süüdatakse põlema MTV (Ungari TV) peahoone, ärandatakse üks soomusauto Budapestis, tulistatakse tulirelvadest poliitikute elumajade ja kuulpildujast politseipalee hoone pihta. Nägin teleris telemaja ründamist, autode põletamist ja pisargaasi sülitavaid kahuritorusid ja siis ma mõtlesin, et see jama ei toimu kusagil Euroopas, vaid kuskil Kaukaasias või Lähis-Idas.

 

 

Ma olen ju Eikeegi. Tulnukas – võõras vaatleja, keda väliselt tegelikult mitte miski ei seo selle maa külge.

Paar tuhat tagasivaatelist aastat arvatava ürgkoduni kusagil Uurali mäestikus – muidugi, kui ungarlased üleüldse ongi soome-ugri päritolu, ja ei osutu õigemaks pigem mingi altai (mongoli, korea, jaapani), türgi, sküüdi, turaani, sarmaadi, etruski või sumeri (kurjad keeled on esile toonud ka madjarite mustlastest pärinemist, sest miks muidu mustlane tunneb ennast siin nii koduselt) või mõni muu, palju eksootilisem, geneoloogia, ja isegi semiidi – patriarh Aabrahami ja tema liignaise Haagari järeltulijad –, ehk ka kasaari päritolu esiletõstev teooria, kuna arheoloogia kui teadus on tõestanud, et tuhat aastat tagasi vürst Árpadi ajal toimunud maahõivamise ajajärgul juudiusulisi oli hulgem nende keskel. Noh, peale tolle savijalgadel seisva soome-ugri teooria järgse suguluse ei seo mind ungarlastega mitte midagi välispidiselt erilist. Ei olnud ka ükski mulle teadaolev esivanem madjar.

Nii et Ungaris olen ma praktiliselt autsaider, sissetungija, tulnuk ja – ühesõnaga – mitte keegi. Välismaalane. Veel rohkem kui kümne aasta pärast samamoodi. Olid välismaised isa ja ema. Minu emakeel aga üks täiesti võõrapäraselt kõlav keel. Seda juttu suudavad tõsiselt võtta vaid need ungarlased, kes usuvad elu võimalikkuses väljaspool Ungaris. Et aga sellesse vähemusgruppi kuuluvate kodanike hulk on siiski üsna suur, kinnitab asjaolu, et sajad tuhanded ungarlased on jäätnud oma emamaa ning sõitnud Läände elama ja töötama. Lisaks võiks ka öelda, et õppisin ühe võõra maa – mida Eestiks kutsutakse, ungari keeles Észtország – ülikoolis, mille ka lõpetasin eesti ja soome-ugri filoloogia erialal 1999. aastal.

Et miks ma üldse kirjutan? Kust mina tean. Et kirjutamist äa ei unustaks. Sellega seoses tuleb mulle meelde Csepeli töölisühiselamu, kus mingil ajal kuu aega elasin, minu sealne Miskolcist pärit toanaaber ütles alati kõige peale: „Milleks?” Et sööme, aga milleks? Või joome, ainult et mis mõttega? Mitte et kogu aeg mingit asjade sügavust otsivat filosoofilist mõtet oleks taga ajanud. Ennem seepärast, et oligi niisugune – fantaasiavaene.

Nõnda siis mina parem ei küsigi põhjuse järele, et miks ma säärase „paberimäärimise” üldse ette olen võtnud. Parem juba ütlen nagu seda tegi Wittenbergi piibliõpetaja Martin Luther Wormsi riigipäeva ees:

SIIN MA SEISAN,

JA TEISITI EI SAA!”

Olen veendunud, et minugi soontes voolab juudi verd. Ema liinis olen arvatavasti natuke juut. Minu ema oli ilmselt veidi juudi päritolu, kuigi ta seda kunagi ise ei tunnistanud.

Veelgi rohkemat tahan öelda: Kuni oma surmani ei teadnud ta vist ise mitte midagi oma juudi päritolust, sest keegi ei ütelnud talle. Kui ta seda ettekavatsetult ei varjanud, siis elu lõpuni pidas ta ennast poolenisti sakslannaks, sest esimeses järjekorras just saksa päritolu sugereeris talle tema tegelike esivanemate perekonnanimi – Teisenroth. 1930-ndatel aastate segases õhkkonnas, mil Saksamaal muutus ametlikuks natside juudivaenulik ideloogia, vahetanud minu ema suguvõsa oma perekonnanime eestipärasemalt kõlavaks Tellisteks. Kuigi nad ise pidasid ennast tõesti pigem sakslasteks, kartsid nemadki arvatavasti, et Eestiski saksasõbralikult meelestatud poliitiliste jõudude järgijad aimavad sedasama, mille peale ma siin Ungaris kuidagi nagu vastu omaenda tahtmist tulin. Ka meile oli ema jutt saksa esivanematest uhkustunnet sisendanud. Nii me toonitasime võrdlemisi sageli, et oleme germaanlsed. Kuigi ka eestlased. Ilmapeal ei oleks mõelnud, et keegi võiks meid hoopis semiitideks pidada.

Ka Tolna maakonnas elab trobikond sakslaste järeltulijaid. Sinna asustatud Bayernis vaesunud svaabi talupoegi pärast türklaste väljalöömist Ungarist. Väidetavalt olevat türklased nii julma poliitikat ajanud ja nii palju ungarlasi tapnud, et kogu Tolna maakond oli sisulist tühjaks jäänud. Maa täidetud jällegi uute inimestega, kes ei olnud küll etniliselt ungarlased, vaid sakslased, aga hiljem ungaristusid, kuid säilitasid oma rahvusliku eripära ning ei unustanud kunagi ära, et nad on tegelikult sakslased.

Nii ma siis tundsingi, et olen saabunud õigesse kohta. Ühes svaabi perekonnas olin võõrsil. Neid huvitas, kuidas kõlab eesti keel ja nii ma siis näitasingi neile. Perekonnapea tahtis kangesti teada, et kuidas eesti keeles on koer. Ütlesin, et koer on peni. Kui me siis mitmel korral Penny marketisse kokkuostule läksime või sealt lihtsalt mööda sõitsime, ei unustanud ta seda enam kunagi ära, et koer on peni, ja nähes kauplust, ütles: „Ahhaa, peni!” Ütlesin, et tegelikult olen ka mina sakslane, ja nägin nende nägudel heakskiidu varjundit. Ühel hetkel aga vääratas mu keel uhkustamise käigus ja lisasin, et minu vanavanaema perekonnanimi oli… noh, seesamune Teisenroth.

Olen kindel, et eesti inimesed ei oskaks niisugust ämbrisseastumist ette kujutadagi. Ma muidugi mõtlesin, et ennäe, nüüd ongi tõestatud, et ka mina olen saksa mees. Ainult nemad kohe mitte nii ei arvanud. Pigem vastupidi… nende nägudel paistis, et just praegu olin neile tõestanud, et ma pole mitte mingi sakslane, vaid – juut. Jälgisin, kuidas nende inimeste veri lausa tardus soontes, ja nende pilgud korraga ühest äärmusest teise, joviaalsest sõbralikkusest vaenulikku eemaletõukumisse, muutusid. Oleks, nagu karjunuks keegi ootamatult neile otse kõrva sisse:

SH`MA ISRAEL!”

Loll ju olingi, sest mul polnud aimugi ungarlaste ja juutide vahel käärib juba mitusada aastat mingisugune sõnulseletamatu salavaen, mis mõnikord järsku purskuda võib nagu magav vulkaan. Nende suhteid on korduvalt ka kuritahtlikult varjatult ja avalikult rikkuda püütud. Näiteks veresüü – sellest ei teadnud ma eriti midagi. Minu jaoks tume maa. 1882. aastal aprilli alguse kadus ära murdeealine Eszter Solymosi, kes enam kunagi välja ei ilmunudki. Natukese aja pärast leidusid väidetavad tunnistajad, kes teatasid, et juudid olla Eszteri kõri läbi lõiganud ja tema vere anumatesse kokku kogunud, et seda siis veini sisse segades oma salajastel rituaalidel ära kasutada. Säärane teguviis tahtvat olla juutide salaviha väljendus ja nende kättemaks nende üle domineerivatele kristlastele, kelle vastu loomulikul viisil ei suudaks nad avalikult muidu midagi teha.

Juutide vastu peetud kohtuprotsessist arenes niivõrd eriline farss, et see ületab juba ka inimfantaasia kõige silmapaistvamaid vaimusünnitisigi.

Lõpuks oldi sunnitud asitõendite puudusel juudid vabaks laskma, mis aga ei olnud võrdväärne õigeksmõistmisega. Rahvamassid uskusid edaspidigi, et tegelikult tapsid juudid Eszter Solymosi, ja mõnedes ringkondades austatakse kaotsiläinud teenijatüdrükut lausa kristliku ja rahvusliku märtrina veel tänapäevalgi. Nõnda väidetavalt rahvusvahelisel juudi kogukonnal õnnestunud süüalused ainult erakorralise ja ülemaailmse survega, kuna protsess juba peaaegu et globaalset kõmu oli tekitanud,süüdistuse summutamiseks andnud isegi juudi päritolu pankur Rothschild rahaungari õigusemõistmisorganitele vabaks teha. Arusaadavalt ei saanud süüdistatvail pärast nende vabanemist enam Ungaris õiget elu olla. Nii nad olidki sunnitud välismaale põgenema.

Ma olen muidugi piiblilugeja inimene. Sel aja lugesin päevast päeva ungarikeelset Piiblit. Minu Tolna sõbrad naersid korduvalt mu üle, sest ma püüdvat saja-aastase Gáspár Károli tõlke abil ungari keelt selgeks saada, pärast seda, kui olen kaks tuhat kilomeetrit maantedel hääletades Eestist läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Slovakkia kõigest magamis- ja seljakotiga seljas Ungarisse, soome-ugri keeleperekonna kõige suuurema venna kaitse alla. Aja jooksul suutsid nad juba paremini varjata oma hinge põhjas varitsevaid koletisi, neid irriteeris muidugi ka asjaolu, et mul polnud kavatsustki varjata oma uhkust selle üle, et võin nimetada oma kodukoguduseks Hit Gyülekezete nimelist karismaatilist kogudust ja mul pole plaaniski kunagi hakata katoliiklaseks, nagu seda poolsalaja lootsid minu Tolna sõbrad. Viimane asjaolu osutus määravaks, et ei saanud asja minu plaanipidamisest Tolna gümnaasiumi tollal veel vallalise ungari keele õpetajanna Éva Koncz-iga.

Kristlusele lisaks ma olin ka justkui mingi ungari keele fänn, keda vaimustas mõte meie rahvaste keelesugulusest, aga natsiideed mulle kohe kindlasti ei sümpatiseerinud. See Hitleri jama, Mein Kampf üldse ei imponeerinud. Teise maaailmasõja lugu aga lihtsalt ei huvitanud. Adolf Hitler oli minu silmis ainult sadistlik värdjas, kellega mul kohe kindlasti mitte mingit pistmist ei saanud olla.

Ainult et ma vist eksisin natuke. Võis ju olla, et Adolf Hitler noores põlves oli üks idealistlik ja rahvuslikult meelestatud noormees, kes kõige vähemalgi määral ei sarnane sellele massimõrtsukale, kellest ajalooraamatud pajatavad. See noorsand, kes vaimustusega Parzivali luges ja germaani eeposes terveid lõike alla joonis, ei saand ju olla seesama, kes andis käsu inimeste põletamiseks määratud krematooriumide rajamiseks koonduslaagrites! Siis ta ei teinud veel ju midagi sellist. Hitlerist sai Hitler palju hiljem. Tema kujunemine Hitleriks on pikk protsess. Võib ju olla, et kui Hitler sel ajal ära surnud oleks, läinuks ta hoopis taevasse ja mitte põrgusse. Või mis teie ka arvate? Oleme näinud palju filme ja lugenud romaane, kus üdini kuri ja halb Hitler on nagu mingi sarimõrtsukas, kes ei tapa küll oma kätega, aga ilma temata poleks seda üldse juhtunud, sest tema käsutab… Oh, ei! Seda juttu ei tule nii mõista, nagu oleks ma mingi holokaustieitaja! Mulle üksnes vahete-vahel tundub, et noor Hitler võinuks olla pigem üks intelligentne, meeldiv ja aateline noormees, kes ühest paremast maailmast unistas. Ja tegelikult polegi midagi häda, et Hitler ladina ega vanakreeka keelt ei osanud, sest eks me ju näe ka tänases maailmas ringi vaadates, et vanad ja kuulusad ülkoolidki on paljudel juhtudel nendel erialadel, kus varem nende omandamine kohustuslik oli, lihtsalt käega löönud nende klassikaliste teadmiste obligatoorsele õpetamisele, kuigi kõik me teame, et need on euroopaliku mõtlemise aluseks. Lisaks öeldule on nagu ka tudengid ise hakanud juba aeglaselt aru saama, et klassikaliste keelte õppimisest ei saa ju kellelegi – kui ei taheta just antiikteoste tõlkijaks saada – mitte mingit kasu olla, sest mitte keegi ei kõnele ladina ega vanakreeka keeles, ja niimoodi võib nende vanade asjade mäletamisest saada nende mälusid koormav üleliigne ballast. Otse vastupidi on aga lugu inglise keele ja informaatika tundmisega, mida igal ajal ja igal pool saab rahaks teha.

Nojah, küllap vist – mis ma tollest Hitlerist enne rääkisin, võib mõne jaoks lõpp harjumatu ja arusaamatu jutt olla. Teisalt koguni ketserlus! Ning veel klassikaliste keelte õppimisest!

Elukutselised humanistid vist arvavad, et ma olen tühijutu tuuletallaja, kes ei taipa midagi antiikajal avastatud teadmiste mõjust ühiskonna- ja loodusnähtuste osas tänapäeval, ja keda üleüldse ei liiguta fakt, et tegelikult rajasid just kreeklased ja roomlased vundamendi tänapäeva teadustele, filosoofiale, ilukirjandusele ja kunstidele. olles tegelikult mõõdupuuks teiste rahvaste jaoks. Proovin seletada, milleks see aine. Tegelikult ei armasta ju minagi aukudega jutte ja mehhaanilist mõtlemist, poolenisti matemaatiliselt (liitmisele-lahutamisele mõtlen) ja teise poole pealt pidevalt tohutuid jõupingutusi (füüsilisi) tegevaid mõtteliigutusi ega taha ma ka olla sedavärki omaenda inseneerihingekest ülistav tehnokraadist kutt, kes ühiskonnas liikleb niisamuti, nagu oleks ta ninasarvik portselaanipoes ja abstraktseid teemasid käsitlevail teemadel köhib ta nikotiinisõltlasest kopsuhaige köhaga ja limase verega koos kurgust välja eilaseid mõtteraasukesi, misjärel kohe – nagu elavant – tallab jalge alla sodiks need pärlid ja teemandid, mida mõnikord ka vanade tarkade pärandiks on nimetatud ja mis vahel endast ka klassikaliste teaduste ainevaldkonda kujutab.

Mul on kavatsus näidata, et need pärlid ja teemandid ei ole tegelikult sugugi üksnes paganlike antiikfilosoofide ja -kirjanike mõtted, vaid õieti öelda eksisteerib veel üks mõõdupuu, mida kreeklased ja roomlased ei tundnud, sest ta on mitte ainult mõistusega mõistetav, vaid pigem südamega, mis on tegelikult veel tähtsam esimesest, ja selleks etaloniks – see on Jumala Sõna. Tema tegelikku olemust ja tähendust seevastu suudetakse aga üksnes uuestisündinud inimese vaimuga mõista. Mitte intellektiga esmalt. Sest et siin peitub ninanips just uskuda tahtva inimese intellektis, kusjuures koer on hoopis kuskile mujale maetud.

Sest võib-olla Hitler ei oleks ühtegi inimest tapnud ega tappa lasknud, kui teda too kurivaim poleks kätte saanud. Mõtlen muidugi tollele antisemitismi deemonile, kes varastab talt terve mõistuse, rikub temas võime enesekontrolliks, seesama perversne uus religioon, ehk juutide üleilmse vandenõu usk – usk ta on, mitte teadus –, loomuvastane, ebardlik ning natsionaalsotsialistlik religioon, mis käib üle terve mõistuse ja on ka matemaatikat selja taha jättev ning juba kogu maailmaruumi ülesehitust irooniliselt erirav ja põlgusega ületada prooviv müstika, ehk – prantsuse kuulsat usklikust inimesest filosoofi Plaise Pascali parafraseeridesseesama kuri vaim tungib inimese südames asuvasse jumalakujulisse tühikusse, vägivaldselt, igasuguse inimliku arvestuse vastaselt, ja kolib sisse just täpselt sinna kohta – nagu Jerusalemmi templis kõige pühamasse paika eesriide taga, kuhu shekina siseneb, see tähendab Jumala lähedalolu – ning sellele vaiksele ja vaevu tähelepandamatule, ka loomuvastasele, okupatsioonile järgneb inimese südame eemaldumine Jumalast, mida saadab muudele perversustele (kaasaarvatud seksuaalhälbed) lähenemisele lisaks ka juutide kui Jumala väljavalitud rahva vihkamine, mille tihtipeale tema piiratud (terve?) mõistus mõnesugusele ajaloolisele ja ühiskondlikule kogemusele tuginedes transformeerib ülemaailseks juudi konspiratsiooniks, mis tema meelest ka suur õnnetus, ja ta hakkab viivitamatult sellele hädale omal moel vastumõju otsima – ühel halvimal juhul pogromme organiseerima –, millele kurat otsesõnu talle ka appi tuleb. Sest et – uskuge mind – see alatu olend pimestab tema vaimu ja terve mõistuse, ja sellest hetkest peale ei oska ta enam nii mõtelda, nagu varemalt, ega näe ka enam seda maailma selliseks, milline tegelikult, vaid niisugusena, kuidas tema uus jumal talle selle fokuseerib, niimoodi näeb ta tollest hetkest kogu ilma. Kuigi taoline inimene piiritult usaldab, et ta ise mõtleb kõike nõnda, kuidas tulvav mõtete vool tal peast läbi käib, võime meie täie kindlusega väita, et tegelikult ei mõtle ta absoluutselt mitte midagi… Ta pole isegi võimeline mõtlema! Reaalsuses ta üksnes viib ellu neid programmilisi käsklusi, mis talle signaalide vormis mujalt pähe pannakse ning mis tegelikult vaimsest maailmast tulevad, nii et tollest päevast peale töötab tema aju üksnes kuratliku meediumina, just nii nagu vana raadioaparaat.

 

Jätkub.

 

Hozzászólások

Hozzászólás megtekintése

Hozzászólások megtekintése

Nincs új bejegyzés.