Ugrás a tartalomhoz Lépj a menübe
 


PAREMPOOLSUSE VÄLJAKANNATAMATU VÕLU JA VALU I.

2020.01.05

ILLAR LUHT

Eestis jälle šikk konservativism!(?)

 

Eesti Konservatiivne Rahvuserakond (EKRE) oleks ehk ungarlaste poole pealt vaadatuna eestlaste oma "väike Fidesz", kuigi teised temas pigem paremäärmuslikku "Mi Hazánk" liikumist näevad. Mart Helmes seevastu arvavad mõned ära tundvat tema vastuvaidlemist mittesallivate ütluste pärast Eesti oma Donald Trumpi. Kindel see, et EKRE migratsioonipoliitika sarnaneb Ungari valitsuse rändepoliitikale nagu kaks tilka vett. Ja nõnda kui parempoolsed madjarid haistavad verivaenlast ennekõike George Sorose tüüpi paduliberaalsete sihtasutuste tegevuses, ei ole ka EKRE just ungari-juudi päritolu, peavoolu meedia poolt filantroobiks ehk inimesesõbraks ristitud, avatud ühiskonda propageeriva ameerika ärimehe imetleja.

Samuti on EKRE pidanud südamelähedaseks praeguse Ungari valitsuse tegevust Europarlamendis, nagu võis tõdeda ka käesoleva aasta suvel Budapestis, Karmeliitide kloostris, asetleidnud eesti konservatiivsete poliitikute ja ungari valitsuse esindajate kohtumisel. Kokku said teineteisega paljuski väga sarnased poliititikud: Viktor Orbán ja Mart Helme. Muuhulgas väljendasid sellel kohtumisel eesti konservatiivid oma vastumeelsust 2018. aasta lõpus Fideszt Euroopa Rahvaerakonnast väljaheitmist algatava, nii-öelda Sargentini-protokolli suhtes, kusjuures eesti kuuest Eurooopa parlamendi saadikus üksnes keskerakondlane Igor Gräzin hääletas selle initsiatiivi vastu. Ka liberaalide poolt paremäärmuslaseks sõimatud prantsuse poliitiku Marine Le Peni Tallinnasse kutsumine oli EKRE teene. Ja muidugi on kurikuulsaks saanud samuti EKRE Euroopa Ühendriikide idee vastasus, mida vasakliberaalidki pole harjumuslikult jätnud hurjutamata.

Ungari intenetiajaleht Origó tänavu 8. juulil ilmunud artiklis "Viktor Orbán pidas läbirääkimisi Eesti asepeaministriga" kirjutab, et Mart Helme erakond "näeb Ungaris ja V-4 riikides (Visegrádi nelik, kuhu kuulub praktiliselt Ungarile, Poolale, Slovakkiale ja Tšehhile lisaks ka Austria) paljuski järgimist väärivat eeskuju, sest need riigid esindavad euroopa alusväätusi kontinendi tulevikku käsitlevate vaidluste käigus. Orbániga ühtemoodi mõtlevad eesti konservatiivid rahvusliku majanduse, kultuuri ja hartiduse toetamist puudutavates küsimustes; aga ka kristliku kultuuri ja effektiivsest EL-i välispiiri kaitsest. Öelduga paralleleselt on vaja muuta rändepoliitika karmikäelisemaks ja aidata mitmekülgselt euroopa juurtega perekondi demograafilise probleemi lahendamiseks."

 

Kümme erakondlikku käsku

 

"Meie ei varasta, ja ei luba ka teistel varastada! Homo- ja multikulturismi propageerimine peab koolidest kaduma! Pagulased ilma eriloata ärgu tulgu üle meie riigi piiri! Seevastu kõige enam rõhutud kodanikke meie aitame! Lastetoetuse tõstame 1000 eurole, millele lisaks iga esmiesse klassi mineja saab nii-nimetatud "ranitsatoetuse" vormis lisaks 500 eurot. Samuti teeme me omale südameasjaks rahvuskultuuri ja -teaduse toetamise. Peale selle olgu iga lapse jaoks tema kodu lähedal..." Niisugused ja sellesarnased lubadused on loetavad rahvuserakonna koduleheküljel nii-nimetatud "EKRE kümne käsu" rubriigis. Erakonna teiste olulisemate pôhimôtete hulka kuuluvad ka järgmised teesid: "KUI PEAB VALIKU TEGEMA POLIITIKA JA RAHVUSE VAHEL, SIIS PEAB VALIMA RAHVUSE! KUI VALIKUT TULEB TEHA ISEENDA JA RAHVUSE VAHEL, PEAB VALIMA RAHVUST! KUI VALIMA PEAB ERINEVATE RAHVUSTE VAHEL, TULEB OMA RAHVUST VALIDA! SAMAL AJAL PEAB KA TEISTELE RAHVUSTELE ALLES JÄTMA ÕIGUSE OMA RAHVUSE VALIMISEKS!"

Eesti välispoliitika seisukohalt pole tähtsusetu, milline on tema vahekord naaberriikidega. Juba aastakümnete jooksul on eestlased tohutuid jõupingutusi teinud heanaaberlike suhete loomiseks riigist lääne pool asuvate maade ja rahvastega, märgatavalt vähem lõunapoolsetega ja proportsionaalselt väga vähe Venemaaga, mis on karjuvalt tähelepanuväärne, kui arvestada, et nõukogude ajal oli idanaaber - vastu tahtmist ja sunniviisiliselt küll - meie kõige peamisem kaubandus- ja majanduspartner. See tähendab, et üheksakümnendatel aastatel Eesti faktiliselt orienteeris peaaegu kogu elulaadi ümber Idalt Läänele, mis võib tekitada küsimärke pragmatistlikust vaatepunktist. Teisalt - ida poolt vaadatuna paljude silmis totter ja mõttetu pingutus - osutus, kui välja arvata algusaastate ajutist peataolekut ja ületamatuna näivaid raskusi, siiski erakordselt edukaks. Ungaris näiteks on vasakpoolne ajakiri HVG võrrelnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi edusamme Teise maailmasõja järel ameeriklaste poolt toetatud Lääne-Berliiniga, kus loodi pidevalt kaikaid kodarasse pilduvate punaste venelaste kiuste õhusild (Airlift) Lääne-Saksamaa ja Berliini vahel nii, et maismaaühendus osutus võimatuks. Mida ameeriklased tookord tegid, oli venelaste silmis täiesti võimatu ning ega nad arvestanudki säärase asjaga, ja selles polnud vähem kangelaslikust, kui venelaste nn. "Elu tee" avamine Leningradi blokaadi ajal üle jäätunud Laadoga järve sakslaste ja soomlaste suurtükitule all.

Berliini blokaadist kirjeldab põhjalikult Leon Urise romaan "Armaggedon".

Siiski parim viis Eesti riiki kaitstult hoida on hästi läbi saada Venemaaga. Pole ükskõik, millised suhted on tal oma idanaabriga. Kuigi EKRE on avalikult väljendanud arvamust, nagu peaks Eesti ja Venemaa suhted uuesti ülevaatama tollest faktist lähtuvalt, nagu oleks meie idanaaber juba heastanud kogu ülekohtu, mis ta eelnevatel sajanditel meie rahvusliku identiteedi, omariikluse, rahvuskultuuri, majanduse ja eesti keele vastu korda on saatnud, on Eesti Konservatiivne Rahvuspartei üks vähestest liberaalide poolt paremäärmuslikuks tituleeritud euroopa parteidest, millel on olemas oma selgekujuline venevastane joon – veel ka siis, kui mõned peavad EKRE-t putinistideks ja Kremli kasulikeks idiootideks. Erandiks on võib-olla Poola parempoolsed, sest poolakate venevastasus omab sügavaid ajaloolisi ja religiooseid juuri. Selles mõttes sarnanevad poola konservatiividele ka eestlastest parempoolsed, sest ka meil nähakse Juhan Julma ajast peale venelastes peamisi hädade põhjustajaid.

 

"Ei ole üksi...Venemaa?"

 

Seevastu Ungari poolelt vaadatuna võib Fideszi ja EKRE teineteise mõistmist hakata lähitulevikus varjutama just meie suhtumine Venemaasse. Juba rohkem kui viis aastat on Ungaris saanud kombeks palju kõnelda ungari-vene sõprusest, ja seda just Fideszi valitsuse tegevuse tulemusena. Teiste postsotsialistlike riikide kodanikele tundub niisugune pööre üllatav, kui meenutada kasvõi 1956. aasta revolutsiooni, mille kommunistid nõukogude tankide toetusel veriselt maha surusid. Imre Nagy ja teised ülestõusnute juhid hukati vene seltsimeeste käsul.

Moskoviidid upitasid seejärel võimule oma marioneti, János Kádári, ja ennäe imet, varsti sai temast ka faktiliselt rahva lemmik ja ta valitses kuni 1989. aastani. Veel ka praegu võib kohata Ungaris inimesi, kes peavad János Kádárit üheks kõigi aegade suurimaks ungari riigimeheks. Nii nagu leidub hulk venelasi, kes Jossif Stalinis näevad riigijuhi geeniust. Kádári edu saladus ei olnud mitte parteiline kuuluvus, vaid tema isiksuse karismaatilisus. Muuhulgas on Ungaris avaldatud arvamust, et János Kádár oli Saddam Husseinistki verisem valitseja, sest tema valitsemise perioodil hukati riigis rohkem inimesi, kui Husseini aegses Iraagis.

Ka Viktor Orbán püüdleb sinnapoole, et saavutada karismaatilise juhi nimbust, aga ega peale selle nagu eriti ei olegi ühist neis kahes liidris. Samal ajal, kui János Kádár allutas ennast Kremli võimule nii, et siiski võinuks teda rahva teenrikski nimetada, sest tegelikult teostas ta sotsialistliku režiimi raames rahva heaolu teenivat riiklust – Ungaris olnud süsteemi on nimetatud nii-öelda "pehmeks sotsialismiks" ja Kádári riigikorda on samuti hellitavalt hüütud "sotsialismiaja kõige lõbusamaks barakiks", kus teatava piirini oli lubatud vaba ettevõtlus -, püüab Viktor Orbán võimalikult suurt sõltumatust saavutada riigivälistest teguritest.

Mis näib vastupidise väitmine olevat eesti taasiseseivuse päevil populaarseks saanud lauluga "Ei ole üksi ükski maa". Kuid see ainult näib nii.

 

100-aastane Eesti ja 1000-aastane Ungari

 

Ristiusku pöördunud kuningas Istvániga alustades tuhandeaastase valitsemiskultuuriga ungarlastele iseloomulikult on ka Viktor Orbánil väga omanäoline arusaam riigivalitsemisest, mis mitte alati ja mitte kõigis punktides ei lange kokku läänelike arusaamadega demokraatiast ja põhineb omaendi traditsioonil, nagu see ka Hiinas on aastatuhandete vältel olnud nõnda, et ajaloo eri etappidel kohalik valitsemistraditsioon ja läänelik ettekujutus riigi funktsioonidest püüavad üksteist pidevalt üle trumbata nagu Vestmann ja Piibeleht Eduard Vilde näidendis, ning teineteist perifeeriasse tõrjuda – markantne näide siinkohal võiks olla bokserite mäss, mille käigus eurooplasi armutult tapeti kui viimaseid "külakurnajaid" ja mitte just kõige tähtsusetum motiiv polnud selle sündmuse käivitamisel hiinlaste halvakspanu ristiusu vastu.

Euroopa Liiduga liitumise järel oli muidugi ka Ungaris küllaltki suur vaimustus uue olukorra ja võimaluste pärast, mis Euroopasse integreerumisega kaasas käivad, aga liiga kaua see vaimustus kahjuks kesta ei saanud. Niisamuti, nagu sageli vastabiellunutel mesinädalte järel võib tulla pettumus, kui mees või naine ei ole "oma ülesannete kõrgusel", juhtus ka tookord nõnda, et nende mängureeglite ja ettekujutuste järgi maailma asjadest, mida Euroopa Liit tegelikult esindab, ungarlased teiste ja "nooremate" rahvastega, kellede hulgast mõndasid endistel aegadel madjarid pigem oma jooksu- ja kotipoiste sekka arvasid, ei suuda enam võistelda, mis mõnes mõttes Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäigus" kirjeldatud protsessiga. Nii nagu seda näitavad mitmesugused reitingud ja uurimused, millede enamus on läänelikku päritolu, ning see tähendab, et keskmise ungarlase meelest pole need uuringud "õiged" ega "õiglased" – pigem eelarvamuslikud ja armutud. Spengler muide on võrrelnud erinevate rahvuste, tsivilisatsioonide ja kultuuride arengukäiku elusorganismide omaga ja jõudis paratamatuse äratundmisele, et nõnda kui igal tsivilisatsiooni juhtumil järgneb imiku- ning väikelapseeale ja tormilise arenemise ajajärgule vältimatult ka täismehe- ning keskiga, vanuripõlv, rauklus ja surm, toimub sarnane asjade kulg samuti erinevate tsivilisatsioonide ja kultuuride puhul. Kui niisugune analoogia paika peab, oleks tark tegu ära unustada rumal ja lapsik utoopia, et kuskil veel on üldse võimalik vääramatu ja murdumatu üha kõrgemale ja kõrgemale tõusev kaarega "ülespooleareng" ja inimese igavene ning lõpmatu täiuslikumaks muutumine.

Küsimus on selles, et kus on tema murdumispunkt. Täies elujõus edukas inimene, kes juba aastakümneid on tundnud ennast tippvormis olevat, tihti ei märkagi või ei taha endale tunnistada, et ühest teatavast ajahetkest peale on tema füüsilised ja vaimsed võimed hakanud kahanema. Eriti säärasel perioodil, kus valitseb üleüldine eufooria ja peapööritus teaduse ning arstiteaduse edusammude pärast, mille tulemusena on veelgi ebakindlamaks kujunenud piir erinevate eluetappide vahel. Vanasti oli olukord palju lihtsam – igaüks teadis, et siitsaati noorus, neljakümnest kuuekümneni keskiga, siis tuleb juba vanadus ning raugaiga. Valmis. Edasikaebamisele ei kuulu. Igaüks pidi kohanema valitseva "seadusandlusega" ja sarnasele normatiivile vastavalt metamorfeeruma. Tänapäeval see enam nii lihtne polegi. Üha sagedamini on kuulda, et üle mehed ja naised üle kuuekümne abielluvad ning tunnevad ennast oma võimete tipul olevat. Niisugune protsess annab inimestele rohkem lootust, kuigi mitte täit kindlustunnet, sest nad ka ise ei tea, kui kaua nad veel maapeal saavad elama, kuna uutes tingimustes esivanemate kogemuste järgi – ka omaenda ema ja isa elueapikkust silmas pidades mitte – enam otsustada ei ole võimalik. Samal ajal muidugi teevad häält ka need, kes arvavad, et üle neljakümne viie elu ei olegi enam üldse võimalik, sest see, mis pärast neljakümne viit, võib olla üksnes vegetatsioon – ükstakama, kui pikk siis kah.

Palju raskem oleks piiri tõmbamine aga ühiskondlike süsteemide ja kultuuride vahel. Siin-seal on sporaadiliselt räägitud, et USA on küll praegu veel oma võimete tipul, aga tallegi ei jää enam palju aega. Mõnede arust umbes kakssada aastat. Seejärel tulevat paratamatult allakäik ja tema juhipositsiooni võtab üle mõni noorem natsioon. Kui aga Ameerika kahesaja aasta pärast juba raugaikka jõuab, millises seisundis on täna Euroopa, mis ju hulga vanem kui USA?

Huvitav, et Ungaris mõnedes ringkondades lähtutakse just taolisest loogikast ja seepärast polevat mõistlik mõnedes valdkondades juba raugaikka jõudnud ja seniilsuse märke ilmutavaid – kuigi veel praegugi eriliselt tarkadena paistvaid –, peamiselt väga vanadest kultuurrahvastest koosneva Euroopa Liidu liidreid järgida, mis puudutab esmajoones näiteks homosekssuaalsete inimeste abielu ja gender-ideoloogia küsimusi ning sealt johtuvast vastuolusid, sest et elemntaarse "talupojaloogika" järgi pole võimalik samasooliste isikute puhul rääkida abielust, kuna nad ei ole suutelised rahvastikku taastootma, maakeeli lapsi tegema, mis on samuti kristlaste ning juutide pühade kirjade järgi ju tegelikult abielu eesmärk - „olge viljakad ja teid saagu palju" – , ja ega lapsendamine ning katseklaasibeebide aretamine ei saa olla selle probleemi lahendus – ehk ainult justkui mingisugune "jäsemepikendus", nagu päris jalga asendav puujalgki. Ka asjaolu, et eurooplased soovivad oma iibeprobleeme lahendada migarantide sissetoomisega, kellede kultuurne ja religioosne taust õhtumaalaste enamiku omast kardinaalselt erineb ning nende elulaadki pole kompatibiilne traditsiooniliselt euroopaliku kasvatusega. Neid, kes seda ei usu, peaks sundviisiliselt paariks aastaks ümberasustama Kirde-Ungarisse, Borsodi maakonda, mõnda peaaegu sajaprotsendiliselt mustlaste külasse, kus igapäevane asi on vargus ja tööpõlgurlus ning kus valitseb kirjeldamatu vaesus ja mustus, üksteise sotsiaalne rõhumine ja mõnikord ka valgete inimeste põlgamine. Arvatavasti õpiks nad peagi ära: mitte kõik rahvad ei ole ühesuguse kultuurilise taustaga! Vaesemaid piirkonnad just Viktor Orbáni ajal – eks ole ju Orbán isegi poolmustlane – said proportsionaalsemalt suuremat materiaalset abi Ungari valitsuselt, mida vasakliberaalne meedia sageli on pidanud häälte ostmiseks.

Enamik meist on kohtunud mitmesuguste imelike harjumustega silma paistvate vanainimestega, kellede veidrustel ei ole aru ega otsa. Tüüpiline, et niisugused vanurid armastavad oma nina sekka toppida asjadesse, millega neil vähimatki pistmist ei ole või millest nad mitte midagi aru ei saa. Nagu ka filmidele ja romaanidele annavad värvi humoorikad ja kapriissed vanurid, kellede ilma igasuguse loogilise mõttekuseta harjumused vaatajal või lugejal suunurgad tahtmatult ülespoole naerule kisuvad. Samuti on üldteada, et raugaea piiri ületanud isikute mälu ja töövõime drastiliselt langeb. Vananev ühiskond seevastu ei tähenda Spengleri järgi muidugi mõista üksnes vanadest inimestest koosnevat sootsiumi ega ka niisugust ühiskonda, milles inimest keskmine vanus üha kõrgemale kasvab. Seal on ka noored. Tsivilisatsioon või mingi kultuur on nagu organism. Tsivilisatsiooni vananemine on ühe organismi vananemine, kollektiivne nähtus ja see puudutab tema rakkude totaalset regenereerumist kuni täieliku hävinguni ja algelementideks lagunemiseni, mille tulemuseks on ühiskondlike protsesside efektiivsuse ja tema liikmete probleemilahenduslike võimete ning muude elus edasiviivate omaduste nõrgenemine laiemas kontekstis ning omavahelistes seostes.

Taolisest vaatenurgast vaadatuna oleks 100-aastane Eesti riik veel vaid väike puberteediealine jõmpsikas, kes elab koos Euroopa Liidust "vanaemaga", kes juba ühe jalaga hauas, kui meelevaldselt parafraseerida Silvia Rannamaa "Kadrit". Spenglerit parafraseerides aga asjaolu, et Eesti riik on veel noor, tähendaks, et tal on veel lootust. Niisugust väljavaadet lootusele võib varjutada vaid üks, väga oluline faktor: nimelt see, et maailm ise on juba nii vana, et läheneb lõpule. Seda seisukohta on toetanud kristlus kui maailmavaade, mis kuulutab, et elame lõpuajal. Nii võime väita, et Eesti on "lõpuaja noor", kellele ei jäägi enam võimalust kunagi ka vanaks saada, sest enne tuleb maailma lõpp. See tähendab, et Eestit saavad ähvardama väga tõsised – peamiselt moraalset laadi – ohud, kuna tal puuduvad piisavad ajaloolised kogemused. Hea oleks, kui me õpiksime siis vähemalt teiste kgemustest.

 

Euroopas koos teistega ja siiski üksi, täitsa omaette

 

Eestis räägitakse muudkui oma Nokiast, mistahes see siis ka poleks. Säärane käitumine on tüüpiline teismeliste puhul, kes meelsasti jäljendavad vanemaid vendi või õdesid, selle asemel, et originaalsed olla ja ise midagi välja mõtelda. Aga on's Eestil oma Jean Sibelius? Kuhu on toppama jäänud meie Puškin või Chopin? Kus on eesti astronaut, kes Kuu peal käinud? Tõsi, mimetatud geeniused kuuluvad peamiselt mõnda vanemasse ajajärku, millisega meie pole harjunud kiitlema, sest meid oli omal ajal nässu teinud 700-aastane orjapõlv. Tõsi, meil on Arvo Pärt, keda tõsise muusika huvilised Ungariski austavad..., aga kes pole ka tegelikult päris eestlane, vaid juut. Ja juudid omavat keskmisest kõrgemat IQ-t – teadlased olevat avastanud isegi nii-öelda juudi geeni – ja kõigi maailma rahvaste seas, kuhu neid nende Jumal on laiali paisanud, paistavad nad oma võimete poolest peaaegu alati protsentuaalselt suuremal määral silma antud maade põlisrahvastega võrreldes. See ongi üks peamine põhjus, miks on sündinud nii palju vandenõuteooriaid. Andekus sünnitab tihtipeale kadedust vähemandekate seas. Nood nagu ei kannataks oma mahajäämust välja. Küllap nad tahaksid ise nii andekad olla, aga nad lihtsalt ei suuda. Siis lähevadki käiku intriigid ja juutide põlualla seadmine.

1000-aastases Ungaris on olukord eriti spetsiifiline. Ungarlased kas vihkavad juute või vaatavad neile aupiklikult altpoolt üles. Veidi üle saja aasta eest omasid juudid, keda Ungari Kuningriigis, mis oli Austria-Ungari Keisririigi autonoomne osa, keda olnud vaid paar protsenti, kultuuri, teaduse, panganduse ja äri vallas otsustavat ülekaalu. 20. sajandi alguses osutus Ungari esimeseks riigiks veel enne Hitleri-Saksamaad, mis tegi seaduseks nn. numerus clausus-e, mis tähendas, et ülikoolidele ja muudele kõrgematele õppeasutustele kirjutati ette, kui palju juute on neil lubatud teatavatele erialadele vastu võtta. Faktiliselt oli tegu ebaausa konkurentsiseaduse väljatöötamisega algatatuna riigi enda kui kõigi oma kodanike õiguste kaitsmiseks kohustatud institutsiooni poolt, mis sisuliselt muutis ülikoolidesse vastuvõtmise prioriteeti. Enam polnud olulised esmajoones mitte andekus ega võimed, vaid sama riigi kodanike rahvuslik kuuluvus. Sarnane samm ei erinenud praktiliselt mitte millegi poolest niisugusest olukorrast, kui näiteks sunnitaks Iisraeli kergejõustiklasi olümpimängudel pikamaajooksu distantsil jalaraudades jooksma ainult selle pärast, et muidu võivad nad liiga palju medaleid saada. Ja kuidas reageerisid tolle aja juudid? Nagu seadusekuulekad kodanikud alati, täitsid nad seadust ega teinud palju kära, sest muidu oleks võinud lugu veel hullemaks läinud, mis juhtus nii või teisiti. Numerus clausus atga oli tühiasi natside hävituslaagrite koledustega võrreldes.

Ega madjarite probleem pole ju väiksemates võimetes või selles, nagu oleksid nad Jumalalt vähem andeid kaasa saanud – pigem vastupidi –, vaid visioonis oma rahvusest ja rahva tulevikust. Nad nagu ei tahagi sinna välja jõuda, kuhu nii-nimetatud läänelikult meelestatud inimesed üldiselt. Neile pole lihtsalt niimoodi vaja, nagu Lääs seda tahab.

Eestis on XX.sajandi teisel poolel ja XXI. sajandi algul säärase olukorraga silmitsi sattudes välja kujunenud põlgust sisendav stereotüüp: "nagu venelased!" Mis peab tähendama "lootusetust mahajäämust" või "täielikku maitse- ja arulagedust". Ükskõik mida, ainult mitte sümpaatiat ja empaatiat. Tegelikult aga tunnustavad nad nii tahtmatult, et venelastel ja ungarlastel on sügavust ning rohkem rahvuslikku iseteadvust, mis paljudel eestlastel puudub, ja praktiliselt pole neid omadusi üheski nii-nimetatud "läänelikult meelestatud inimeses", kes on tihti ennekõike massikultuuri produktid ja neis puudub maailmavaateline sügavus. Siiski ei väsi nad kunagi oma arvamust rõhutamast.

Ungarlased seevastu peavad lugu oma loovisiksustest. Madjarid on uhked, et sel maal on sündinud ja elanud Ferenc Liszt ja Sándor Petőfi, aga ka Bertalan Farkas, kes on käinud ülal taevas – ehkki nõukogude kosmoselaevaga. Ja Joseph Pulitzer, kelle nimeline rahvusvaheline ajakirjandusauhind on suurimaid tunnustusi žurnalistile, on sündinud Gyula linnas Ungaris juudi perekonnas. Nagu ka William Fox, Twentieth Century Fox asutaja, kandis lapsepõlves hoopis Vilmos Fuchsi nime ja nägi ilmavalgust Tolcsva külas Ungari Kuningriigis. Lisaks oli ungari-juudi päritolu meie seast lähiminevikus lahkunud Hollywoodi produtsent Andrew G. Vajna, sündinud kui András György Vajna, kelle teene oli muuhulgas Eestiski populaarsust kogunud "Rambo" seriaali ekraniseerimine. Samuti ungari päritolu Edward Teller, kes sündis Ede Telleri nime all Ungaris, osales XX. sajandi neljakümnendail aastail USA-s tolles kurikuulsas töörühmas, milline lõi aatompommi, mis lõpuks Hiroshimale ja Nagasakile heideti ja tegi Ameerika Ühendriikidest praktiliselt võitmatu suurriigi.

Need oleks vaid mõned meelevaldselt valitud nimed. Ungari päritolu kuulsuste ritta võiks väga palju nimesid lisada, ja nende üheks eriti iseloomulikuks tunnus, et erakordselt suur osa neist olid juudid, kusjuures juutide osakaal Ungari rahvastikust on vaid mõni protsent. Aga ka meie igapäevane pastapliiats, mida me kõik kasutame, on tegelikult ühe ungari juudi – László József Bíró – leiutis. Niisamuti oli ungarlane üldkasutatavate väävelpeaga tuletikkude leiutaja, Debreceni aadisuguvõsast pärit János Irinyi jne.

Nii et ega ungarlastel intelligentsusest ja andekusest puudus ei ole. Tegelikult on seda keskmisest rohkemgi. Isegi nii palju, et mõnede madjarite meelest on neil aru hulga rohkem, kui enamikel maailma rahvastel. Mõnikord kiitlevad mitte täiesti alusetult, võrdlevad nad enda omariikluse traditsioone näiteks brittide omaga ja on uhked oma kuningatele ning kuningriiklusele, mida XVI. sajandi alguses peaaegu surmavalt haavas türgi okupatsioon. Ehkki on olemas ka täiesti vastupidine tendents, mil teised ungarlased pigem alaväärseks peavad rahvuslikke kombeid ja oma aadli- ja aristokraatiatraditsioonides näevad ennekõike läänelike aadlitraditsioonide värdvorme – niisugust suhtumist peegeldavat maailmavaadet esindavad isikud kalduvad – nagu neile sarnased inimesed mujal maailmas – tihtipeale liberalismi ja sotsiaaldemokraatiasse, kui mitte millessegi veelgi halvemasse: kommunismi.

Õigupoolest siit meid huvitava probleemi selgitamist alustama peakski. Kõigepealt olgu kohe selgitatud, et erinevalt Eestist, mille väidetav "kuldajastu" mõnede ajaloolaste meelest oleks eestlaste viikingiaeg, millele tegi lõpu risitisõda ja eestlaste vägivaldne ristiusustamine, ja mis ehk ei erinenudki säärasest väikeseformaadilisest argipäevapiraatlusest Verise Johni stiilis, kus paganeestlased ahistasid neid sinnakanti äraeksinud meremehi – kõige tublimad olnud Läänemere tormidest aetuna Viru ranna piirkonda äraeksinud kaubalaevade meeskondi kimbutanud saarlased –, kelledest jõud üle käis, oli Ungari Kunigriik keskajal Euroopa üks võimsamaid suurriike, kellega eriti tüli norida ei soovitud, ja millise valitsejate lastega Saksa, Prantsuse, Poola, Leedu ja teised kuningadünastiad meelsasti kuninglike abielude sõlmimise näol võimuliite sõlmisid. Pärast seda, kui türklased vallutasid Konstantinoopoli ja tungisid Balkani poolsaarele, osutus Ungari regioonis peamiseks jõuks, mis peatas aastasajaks musulmaanidest osmanite pealetungi Euroopa südame suunas. Seega oli Lääne-Euroopa kuningriikide huvides, et katoliiklik Ungari püsima jääks. Nii juhtuski, et Ungari sai tol ajal rohkesti moraalset toetust lääneriikidelt ja paavstilt endalt – ainult et, tõesti, peamiselt moraalselt. Sest käegakatsutavat sõjalist abi olid mingil määral valmis osutama üksnes austerlased, ja sedagi esmajoones seepärast, et Austria valitseja himustas omale allutada madjarite valdusi ja ungarlaste alistamisele oleks ju kohe järgnenud ka täie jõuga Austria ründamine, nagu see natuke aega hiljem juhtuski.

Türklaste invasiooni peatamise põhiraskus jäi niisiis ungarlaste kanda, kes ka vapralt täitsid oma kohustust. Kuulus Viini lahing 14.juunil 1683.aastal lõppes Türgi vallutuste peatamisega esmajoones sellepärast, et ungarlased olid juba nii palju osmanite verd valanud, et nood väsisid lihtsalt ära ja otsustasid impeeriumi edasise laiendamise asemel oma tagamaasid kindlustama hakata. Lisaks mängis muidugi tähtsat rolli ka Anatoolias puhkenud sultanivastane mäss, mille tulemusena Suleiman oli sunnitud märkimisväärsel hulgal väeosasid tagasi tõmbama. Tollast olukorda võiks võrrelda situatsiooniga, kus kümme meest kannavad palki, kusjuures üheksa hoiavad selle peenemat otsa, mil üks, kellele jääb suurem koormus, kannab üksinda jämedamat otsa. Samuti on rahvusmeelsetest ungarlastest radikaalsemad väljendanud "õiglase" vihaga järgmist arvamust: "Ärgu too kullininaga kapital ülbitsegu midagi, sest ega kui seda madjarit ei oleks olnud, kes oma verega kaitses rooma-katoliku usku, ega oleks viinud neile riiet, nööpi ja jalanõusid, käiksid nad veel praegugi seal Euroopa lääne poolepeal palja tagumikuga ringi ning sügaksid elevandiluust orgiga oma täiu täis parukaaluseid nagu muistegi, samal ajal, kui meie táltos-šamaanid juba ammu ülistasid pesemise imepärast maagiat."

Türklaste-vastase võitluse sümbolkuju, Miklós Zrínyi, keda on austatud törökverő aunimega, mis tähendab "türklasepeksjat, türklaste võitjat" oli tegelikult horvaadi rahvusest, kelle otsene järeltulija kandis sama nime ja kirjutas oma vaarisast ning tema kuulsusrikkast lahingust Suleimani vastu lugulaulu "Szigetvári piiramisrõngas". Noorem Zrínyi oli ka kirglik ungari patrioot ja tema sulest pärinevad read, milles ta väidab, et kõigist keeltest kõige õilsam on kirjutada ungari keeles ning kõikidest maailma keeltest paremini on võimalik oma mõtteid edasi anda just madjarite keeles. "Szigetvári piiramisrõngas" jutustab Lõuna-Ungari ühe kindlustuse kaitsmisest ning ainult 2300 horvaadist ja ungarlasest koosneva väesalga kangelaslikust võitlusest sultan Suleimani 150 000-st mehest koosneva sõjaväe vastu 1566. aastal. Szigetvári piiramine algas 9. augustil ja kestis kuni 8. septembrini. Lahingutegevuse käigus sulab kaitsjate väesalk kokku 600-le mehele, mis on sunnitud kindluse sisemiste müüride vahele taanduma. Ööl vastu 6.septembrit sureb ootamatult sultan, kuigi Szigetvári blokaadi ajal juba 72-aastane, veel ikka püüdis ise juhtida pealetungi. Siis on aga kaitsjaid järele jäänud üksnes kolmsada meest – nagu spartalasi Termopüla lahingus –, kes Miklós Zrínyi juhtimisel üritavad kindlusest välja tungida. Nii satub poeedi vaarisa türklaste kätte vangi. Türklased raiuvad tal pea maha ja saadavad piigi otsa lüües Buda paša Mustafa vahendusel Győri kindlusse. Maximillian II nime all Saksa-Rooma keiser ja Miksa I-na Ungari kuningas oli lubanud Szigetvári kaitsjatele appi tulla, murdis aga kahjuks antud sõna ja rahuldus üksnes tuhat kilomeetrit pika impeeriumi piirile 86 000-lise mehelise sõjaväe paigutamisega, millest märkimisväärne osa Győri juures ainult ootas käsku, samal ajal, kui Miklós Zrinyi ja tema kaaslased Szigetvári all musulmaanide poolt lihtsalt maha tapeti.

Et türklaste vallutused oli Allahi korralduse täitmine, mis tegelikult identne džihhaadiga – antud nime all tuntud võitlus ei tähenda mitte üksi relvastatud religioosset sõda, sest Koraan innustab ka kultuurdžihhaadile, mille eesmärk sisuliselt seesama, ainult vahendid erinevad militaarsest džihhaadist -, kinnitab muuhulgas algupäraselt türgikeelne "Tarihi-Üngürüs"-nimeline dokumentalistlik kirjanduslik teos ("Ungarlaste teod"), mille autor Mahmud oli tõenäoliselt janitšaride hulgas üles kasvanud madjar, nii ungarlasi kui ka türklasi hästi tundev ja Ungari oludega hästi tuttav islami vaimulik. Oma teoses kirjeldab Mahmud ungarlaste alistamist, milles ta sarnaneb eesmärki silmas pidades ehk mõnevõrra Läti Hendrikule. Tema raamatu lõpus jäävad kõlama sõnad, et ungarlastega väidetavalt samast hõimust pärinevate türklaste võitlus ei tähendanud mitte ühe (sugulas)rahva sõda teise vastu, vaid oli puhtakujuline džihhaad, püha sõda, usklike võitlus uskumatute – kauride – vastu, mille eesmärk oleks teha kõik rahvad – sealhulgas ka eurooplased – islamiusuliseks.

Miklós Zrínyi juunior kirjutab umbes sada aastat hiljem vaarisa mälestuseks poeemi, mis tänapäevani kuulub ungari kirjanduse kuldvarasse. Ta ei võidelnud türklaste vastu mitte ainult sulega, vaid ka mõõgaga – täpselt niisama, kui vaarisagi. Temast sai poliitik ja väejuht, kelle teeneks on mitmed märkimisväärsed võidud türklaste üle.

Tolleks ajaks polnud osmanite impeerium muidugi enam seesama, mis Szigetvári kaitsmise ajajärgul. Kuigi Ungari vabanes täielikult Türgi ikkest alles 1718. aastal, nõrgestasid türklaste positsioone pidevad kohalike elanike aktiivne ja passivne vastuhakk, millele aitas märkimisväärselt kaasa asjaolu, et neil ei õnnestunud kunagi ungarlasi erinevalt mõnedest Balkani rahvastest – näiteks bosnialased ja albaanlased – islamiusulisteks teha. Vahetult vallutustele järgnenud ajajärgul pidasid türklased ristiusulisi madjareid mitte eriti palju kõrgemal tasemel olevaks loomadest. Tavaline oli ungarlaste tapmine kõige tühisematel põhjustel ja ilma põhjuseta, ning massilised vägistamised, mille tulemusena nüüdisajal tõesti palju türgi verd voolab madjarite soontes. Alaliste tapmiste tõttu tühjenesid terved maakonnad. Tolna provints Lõuna-Ungaris, mille keskuseks on Szekszárd, näiteks muutus täiesti ilma elaniketa piirkonnaks, mis tõi endaga kaasa hulgaliselt, peamiselt Baden-Würtenbergist pärinevate sakslastega ümberasustamise. Ka tänapäeval peavad väga paljud Tolna maakonna inimesed ennast saksa päritolu ungarlasteks. Need Tolna provintsi elanikud, kes ei ole saksa päritolu, pole sealtkandist pärit, vaid on sinna sisserännanud ja mujalt tulnukate järeltulijad, sest "rahulikku" religiooni esindavad islamiusku türklased tapsid kõik kohalikud elanikud lihtsalt ilma armuta maha.

 

Reformatsioon, ja tema vaenlased

 

Olulisi muutusi tõi ungarlaste ellu endaga kaasa türgi okupatsioonile samuti reformatsioon ja sellele järgnev vastureformatsioon. Usupuhastust kehastasid XVI. sajandil niisugused nimed, nagu näiteks Péter Bornemissza ja Mihály Sztárai.

Rekatoliseerimist esindav kõige kuumem nimi oli muidugi – Péter Pázmány. Taaskatoliseerimist alustas Pázmány täpselt sellesama tule ja innuga, millisega omal ajal luterlased ja kalvinistid kirikut reformeerima hakkasid. Vastureformaatorid võtsid nüüd üle samasuguse jutlustamise stiili, millega seni ainult reformaatorid Püha Vaimu väes evangeeliumi kuulutasid, mida nad siiani lubamatuks ning profaanseks pidasid, ja rakendasid selle evangeeliumikuulutamise asemel katoliku kiriku kui religioosse organisatsiooni ja oma katoliikliku ainuõndsaks tegeva doktriini propageerimise teenistusse. Ühtäkki tundis nüüd ka katoliku kirik vajadust rahvakeelse Piibli järele, mille eest nad varemalt Martin Lutheri needuse ehk anathema alla olid pannud, ja mis de facto osaliselt alles 1999. aastal aktuaalsust kaotanuks tituleeriti. Samuti oli katoliku kirik kirikuvande alla pannud sisuliselt kõik need sajad tuhanded kristlased, kes usuvad, et mitte katoliku kiriku liikmeks pühitsemine ei tee usklikke õndsaks, vaid päästetud saab inimene üksnes oma südameusu kaudu Jeesusesse Kristusesse kui Lunastajasse ning Päästjasse, ja kõik need, kes usuvad, et neil juba praeguses elus on päästekindlus, sest nad on võtnud Jeesuse vastu oma südamesse, mille tõttu elasid läbi oma vaimu uussündi. Seega usklikud, kes usuvad, et nad on päästetud, oleks Trento kirikukogus (1545 – 1563) ametlikult väljaöeldud anathema järgi kõik äraneetud isikud. Sest just tolles Põhja-Itaalia linnas peetud kirikukogul väljendasid katoliku kiriku esindajad muuhulgas oma seisukohta, et kõik need ennast usklikuks pidavad tegelased, kes usuvad, et inimene üksnes Jumala armust ja mitte oma tegudele vastavalt võib saada õndsaks ehk päästetud, olgu neetud. Nii pandi faktiliselt Jakoobuse kiri prevalveerima apostel Pauluse õpetuse üle armust, mis viis seigani, et katoliku kirikus hakati kuulutama endale lunastuse ja patukustutuse ostmist – muidugi mitte Jeesuse verega, vaid raha eest, nagu seda omaaegne patukustutuskirjaäri näitab. Teisalt lahendati Pühakirja erinevate osades leiduvad näilised vastuolud niimoodi, et ühed kirjakohad võeti, teised jäeti või tõlgendati algupärastest täiesti erinevalt. Säärast lähenemist aga õigustati doktriiniga, mille järgi kirikule ei ole autoriteediks mitte ainult Pühakiri, vaid ka katoliiklik traditsioon. Täpselt seesama protsess kestab tänapäevani, niisama, nagu ka Trento kirikukogus väljaöeldud anathemasid pole katoliku kirik sisuliselt veel käesoleva hetkeni tühistanud ega tagasi võtnud. Järelikult need on praegugi jõus. Seega kõikjal, kus me näeme oikumeenilisi ponnistusi katoliku kirikuga koostööks ja ühised palvekoosolekuid, tähendab see de jure sedasama, et tõsimeelsed kristlased põlvitavad Looja Jumala ette koos oma potentsiaalse karaktermõrvariga, kellel preestrirüü hõlma all igaks juhuks pussnuga varuks, mille nad sobival hetkel selga suskavad tollele, kes neile liiga tüütavaks on muutunud või neid paljastada ähvardab.

 

 

(Järgneb.)

 

 

Hozzászólások

Hozzászólás megtekintése

Hozzászólások megtekintése

Nincs új bejegyzés.